Lupjamine muudab mitmeid mullaomadusi, kuid lubjatakse eeskätt ikkagi mulla happesuse vähendamiseks. Pikaajaliste katsetega on tõestatud, et Kunda klinkritolm on lupjamiseks ideaalne vahend.
Lisaks lupjamisele annate mulda ka arvestatava koguse toitaineid, mida klinkritolm hulgaliselt sisaldab.
Klinkritolmu laotate mullale ja kaevate või künnate mulda. Seda on soovitav teha sügisel, enne kündi või peenarde kaevamist. Kui lupjamist tahab pikaajaline rohumaa, siis peaks seda tegema rajamiseelselt, peale saagikoristamist või kevadel enne kasvu algust.
Klinkritolm on registreeritud Taimetoodangu Inspektsioonis, mille kohta on välja antud väetise registreerimistunnistus Nr 016.
Kasulik abiline aias
Et aiast korralikku saaki saada, tuleb taimedele luua soodne kasvukeskkond. Suuri saake annavad köögiviljad ainult neutraalses või nõrgalt leelises keskkonnas.
Köögiviljamaale sobib klinkritolmu anda 3-5 aasta tagant 0,3-0,5 kg/m² ehk 3-5 t/ha. Kuna klinkritolm sisaldab hulgaliselt taimedele vajalikke toiteelemente, siis on köögiviljamaale vaja lisada ainult lämmastikväetist. Toiteainerikas muld on sõmerjas. Klinkritolmus leiduv kaltsium aitab liita mullaosad sõmerateks. Väga hästi sobib klinkritolm ka aianduses kasutatava turba neutraliseerimiseks.
Lupjamisele reageerivad kõige paremini luuviljalised, eriti kirsipuud. Marjakultuuridest reageerivad lupjamisele kõige soodsamalt mustsõstar, maasikas ja vaarikas. Lubjaväetisi tuleb panna aasta enne istandiku rajamist ja korrata 3-5 aasta tagant.
Lupjamise tagajärjel saavad viljapuud ja marjapõõsad mullast toitained paremini kätte ja mulla mikroorganismidele luuakse parem elukeskkond.
Hea kasvukeskkonna loomiseks noorele viljapuule või marjapõõsale on istutusauku soovitav panna 1-1,5 kg klinkritolmu ja 15-20 kg kõdusõnnikut. Suurema istandiku rajamiseelselt võib anda klinkritolmu 4,5-5t/ha.
Tihtipeale tikub sammal keset teie ilusat aiamuru pead kergitama. Sammal tekib kas happelisel või toitainetevaesel pinnasel. Seda muru on tavaliselt liiga intensiivselt niidetud ja vähe väetatud. Sügisel on soovitav sellisele murule külvata klinkritolmu. Samal ajal tuleks muru ka õhutada. Selleks lüüa aiahark otse mulda ja sakutada edasi tagasi. Kui hark välja tõmmata, jääb mulda augurida, mille kaudu jõuab mulda õhk, vesi ja ka klinkritolm.
Klinkritolm aitab ka tüütute tigude vastu, sest see kuivatab teo jala all oleva lima. Tigude pidevaks eemalhoidmiseks võib klinkritolmust teha valli. Kui tigu sellest üle läheb, siis on ta maine teekond lõppenud. Vihma järel tuleks valli korrastada, et pealmine pind ei kivistuks.
Kuidas tead, et muld on happeline?
Mulla happesust määratakse laboratooriumis. Mullaproov tuleb võtta 20 cm paksusest ülemisest mullakihist. Võtta mitmest kohast ja segada plastmassnõus kokku üheks prooviks (umbes pooleliitrise purgi täis). Seejärel panna muld kilekotti, varustada see sildiga ja viia laboratooriumi.
Mullaproovi vastuses leiate mulla pH, mis on kokkuleppeline sümbol mullahappesuse tähistamiseks. Kui pH on kuni 4,5 siis on muld tugevalt happeline. Edasi vastavalt: 4,6-5,5 mõõdukalt happeline, 5,6-6,5 nõrgalt happeline, 6,6-7,2 neutraalne ja üle 7,2 aluseline.
Kui mullaproovi ei ole tehtud, vaatle oma põldu. Vastavalt mullareaktsioonile kasvavad põllul iseloomulikud taimed ehk nn indikaatortaimed. Nende järgi on võimalik orienteeruvalt määrata, kas muld on happeline või mitte. Happelisel, lupjamist vajaval mullal, kasvab näiteks sammal, väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein, jusshein jt. Kaltsiumirikkal, lupjamist mittevajaval mullal, kasvab muuhulgas põldsinep, kollane karikakar, põldkurekannus, humallutsern jt. Siiski pole selline määramine kuigi kindel.