Kunda ja tsement on lahutamatu sõnapaar. Linn võlgneb oma olemasolu tsemenditootmisele. Juba 18. sajandi lõpul katsetati maailmas kvaliteetse sideaine saamist kolme komponenti – lupja, savi ja ränihapet sisaldava massi
ühendamisel. Patent võeti Inglismaal 1824.a., tsemendi valmistamiseni jõuti 19. sajandi keskel. Tollasel Venemaal rajati esimene tsemenditehas Poolasse 1856., teine Riiga 1866.a.
1869.a. otsustas Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton keemik Viktor Lieveni kaasabil luua Venemaa kolmas tsemenditehas Kundasse. 1870.a. 9. oktoobril asutati tsemenditootmiseks osaühing ja ehitati esimene šahtahjudega vabrik. Toorainena kasutati muistse Kunda järve põhja ladestunud lubjamerglit ja sinisavi. 1871.a. alustas Kunda tsemenditehas tegevust. Tsement oli küsitud kaup ning see tingis tehase järkjärgulise laiendamise. Pudelahjude arv kasvas 1870ndate teisel poolel kümnelt seitsmeteistkümneni ja toodang 9000 ning järgmise kümne aastaga 19000 tonnini. Tehases oldi tehniliselt edumeelsed, kasutusel olid peale Kunda jõe veejõu 50- ja 45 hobujõuline aurumasin, 1879.a. võeti kasutusele telefoniühendus tehase ja sadama ning Kunda mõisa vahel. 1883.a. töötas tehases 336 töölist.
Tehase ulatuslikum laiendamine kaasaegse tehnika baasil (teise tehase ehitus) algas 1892.aastal ja kestis 1898.aastani. Teise tehase rajamisel kasutati tsemenditööstuse seadmete tootmisele spetsialiseerunud Taani F.L.Smidthi masinatehase väljtöötatud uusimat tehnoloogiat ja seadmeid. Tehase rekonstrueerimisel asendati senine põhitooraine lubjamergel uuega – lubja- ehk paekiviga, mida Kunda ümbrusest oli külluses saada. Põletusahjude osas võeti kasutusele pideva töötsükliga šahtahjud ( nn R-ahi), mida tollal peeti tehnika viimaseks sõnaks. 1897.aastal suurenes tehase toodang 51000 tonnini aastas ja tööliste arv ulatus täiskoormuse puhul suvekuudel 700ni. 1893.a. võeti kasutusele hüdroelektrijaam 260 hobujõulise turbiiniga ja 1896.a. ehitati Kunda – Rakvere laiarööpmeline raudtee paekivi veoks karjäärist tehasesse ja tsemendi transpordiks Rakvere raudteejaama.
Kolmas tehas AS Port-Kunda nime all alustas tööd 1912.a. kevadel. Tehniliselt oli kolmas tehas varustatud kahe ajakohase pöördahjuga, mille läbimõõt oli 2,1-2,4, pikkus 45 meetrit. Kütusena kasutati peenestatud kivisütt. Kolmanda tehase võimsuseks kujunes kujunes 1914.a. 73000 tonni. Teine tehas seiskus järk-järgult ja seetõttu toodeti 1913.a. tsementi 102000 tonni ja töölisi oli üle 1000. 1920ndate aastate alguses oli tehases oluliseks tehniliseks uuenduseks täielik üleminek põlevkivile kui kohalikule kütusele. Pärast esimest maailmasõda kulges
tootmine vahelduva eduga, olenedes kogu Euroopa majanduse tõusudest ja langustest. Alates 1938.a. hakkas toodang jälle kasvama ning ületas aastas 78000 tonni piiri. Töölisi oli tsemenditehases 571 ja Ubja põlevkivikaevanduses 344. Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt tehas ja kaevandus natsionaliseeriti ja tehase uueks nimeks sai tsemenditehas “Punane Kunda”. Sõja-aastatel töötas tehas kolmandiku võimsusega. Sõjajärgsetel aastatel ei tehtud tsemendi tootmises erilisi tehnilisi uuendusi ja toodang kasvas peamiselt tööjõu parema kasutamisega. Kolmas tehas seisati lõplikult 1965.a.
1956.a. võeti vastu otsus neljanda tsemenditehase rajamiseks Kundasse. Seadmed tarniti VEB Zementanlagenbau Dessau firmalt (Ida-Saksamaa). Tehase esimene ja teine järk valmisid ning alustasid tööd 1962., kolmas 1964. ning viimane 1974.aastal, mil tehas töötas nelja pöördahjuga (4x150 m.). 1963.a. oli tehase tootmisega seotud 1700 töötajat (kaasa arvatud karjäärid, eterniiditootmine ja vana kolmas tehas). Vajadus tehase põhjalikuks uuendamiseks oli selge juba 1980ndate aastate keskel, kui NSV liidu Ministrite Nõukogu määrusega 24.09.1987.a. oli ette nähtud Kunda tsemenditehase rekonstrueerimine aastatel 1991-1995. Tehase gaasitaotlused rahuldati ja valmistati ette üleminek gaasikütusele. Kõik need otsused jäid aga realiseerimata seoses NSV Liidu lagunemisega. Probleemid jäid ja päevakorral oli küsimus kas ja kuidas tsemenditootmist Kundas jätkata. Pikkade läbirääkimiste tulemusena moodustati 1992.a. juunis vana ettevõtte baasil väliskapitali osalusega AS Kunda Nordic Tsement, kes tegeleb tsemenditootmisega Kundas ka tänasel päeval.
Kunda sadama ajalugu ulatub aastasse 1805, mil keiser Aleksander I kirjutas alla loale sadama ehitamiseks Kundasse. Jõesuudme kõrvale ehitati sadamasild ja Port-Kunda sadam alustas tööd. 1812.a. asutati tollipunkt, mille kaudu võis välismaalt sisse tuua soola, heeringat ja kivisütt. Varsti lisandusid neile kaupadele tubakas, rauakaubad jm. Välja veeti Virumaa saadusi – puitu, vilja ja piiritust. Sadama ehitamisega kaasnes suurte saeveskite ehitus Kunda jõe kallastele, mille toodang – lauad ja plangud veeti peamiselt Londonisse ehituspuiduks. XIX sajandi teisel poolel, pärast puiduväljaveo lõppemist, hakkas Kunda sadama tähtsus langema. Ilmselt oleks sadamat juba siis väliskaubanduse lõpp tabanud kui Kundasse ei oleks ehitatud tsemendivabrikut. Tsement turustati peamiselt Peterburis ja
Moskvas ning nii ühel kui teisel juhul transporditi see purjelaevadega Kundast Peterburi. Peamine sisseveokaup oli kivisüsi Inglismaalt, mis läks tsemendivabriku kütteks. Eelmise sajandi alguses oli sadamasse ehitatud kaks suurt paekivist söeladu ja neli tsemendikuuri. 1886.a. ehitati tehasest sadamasse kitsarööpmeline raudtee, et kergendada kasvavat tsemendi- ja kivisöevedu. Tsaariaja lõpus oli Kundas juba korralik väljaehitatud sadam. Esimene maailmasõda ja hilisem majanduskriis andsid Kunda sadamale raske hoobi – vähenes kaubakäive, katkes tsemendivedu välismaale ja Soome tollipoliitika tegi lõpu kartulikaubandusele. Kunda kaubasadama tegevus lõppes 1940.aastal. Rohkem kui viiskümmend aastat hiljem on Kunda sadam AS Kunda Nordic Tsement koosseisus taas uuestirajatud ning areneb iga aastaga üha arvestatavamaks mereväravaks Eestis.